Frédéric Beigbeder
Frédéric Beigbeder | |
---|---|
Sünniaeg |
21. september 1965 (59-aastane) Neuilly-sur-Seine |
Amet | kirjanduskriitik |
Frédéric Beigbeder (sündinud 21. septembril 1965 Neuilly-sur-Seine'is) on prantsuse kirjanik, kirjanduskriitik, filmilavastaja ja telesaatejuht.
Ta on Flore'i kirjandusauhinna asutaja ja juhib selle žüriid. Samuti on ta meesteajakirja Lui toimetuse juht.
Kirjanikuna on ta võitnud 2003. aastal romaani "Windows on the World" eest Interallié auhinna ja 2009. aastal autobiograafilise romaani "Un roman français" eest Renaudot' auhinna.
Eesti keelde on siiani tõlgitud kolm tema teost: "Armastus kestab kolm aastat" (2008), "17,90 €" (2011) ning "Oona ja Salinger" (2015).
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Päritolu
[muuda | muuda lähteteksti]Frédéric Beigbeder sündis Béarnist pärit peres. Tema ema Christine de Chasteigner de La Rocheposay on tõlkija (ta on muuhulgas tõlkinud prantsuse keelde Barbara Cartlandi teoseid) ja isa Jean-Michel Beigbeder on värbaja (nn "peakütt").[1]
Beigbeder' vanemad lahutasid 1970. aastal. Seejärel elas ta oma venna Charlesiga vaheldumisi ema ja isa juures, peamiselt aga ema juures, kes abiellus 1974. aastal parun Pierre Richard de Soultrait'ga.[1]
Haridus
[muuda | muuda lähteteksti]Üldhariduse sai Beigbeder Pariisis Montaigne'i lütseumis ja Louis-le-Grandi lütseumis. 1987. aastal lõpetas ta Pariisis Sciences Po nime all tuntud ülikooli avaliku teenistuse teaduskonna ning sai seejärel CELSA-st diplomi turunduse ja reklaami alal (DESS, võrdsustatud praeguse magistrikraadiga).[1]
Sciences Po's õppides asutas ta üliõpilasühenduse Caca's Club, mis oli akronüüm sõnadest Club des analphabètes cons mais attachants ('lollpeadest, kuid võluvate analfabeetide klubi'). Selle tegevuses osalesid kuulsamatest isikutest veel Jean-François Copé ja Édouard Baer ning seal jäi ta silma Thierry Ardissonile, kes kutsub teda tihti oma telesaadetesse.[1]
1990. aastal avaldas ta 25-aastaselt kirjastuses Éditions de la Table ronde oma esimese romaani "Mémoires d'un jeune homme dérangé".[1]
Karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]1990. aastal alustas ta karjääri reklaami alal, töötades 10 aastat reklaamikirjutajana eri agentuurides. Tema esimene töökoht oli reklaamiagentuur CLM-BBDO. 1991. aastal läks ta tööle mainekasse reklaamiagentuuri TBWA, kust liikus 1995. aastal edasi agentuuri Young & Rubicam. Seal töötas ta üle viie aasta.[1][2]
Reklaamitöö kõrval jätkas ta kirjanduslikku tegevust, samuti tegi kolumnisti ja kirjanduskriitikuna kaastööd Prantsuse ajakirjadele Elle, Paris Match, Voici ja VSD.[1]
Pärast reklaamitööstusest lahkumist on Beigbeder tegutsenud peamiselt trüki- ja teleajakirjanduse valdkonnas ning keskendunud kirjanduslikule loomingule.
Aastatel 2003–2006 töötas ta ka kirjastuses Flammarion kirjastajana. Kolme aasta jooksul toimetas ja andis ta seal välja 25 raamatut. Tema esimene kirjastatud raamat oli Lola Lafoni "Une fièvre impossible à négocier". Tuntumatest autoritest kirjastas ta veel Pierre Mérot', Simon Liberati, Bénédicte Martini ja Guillaume Dustani teoseid.[3]
Kirjanduslooming
[muuda | muuda lähteteksti]Stiil
[muuda | muuda lähteteksti]Frédéric Beigbeder' kirjanduslik stiil järgib dändismi põhimõtteid, kasutades huumorit ja enesepilget. Teostes väljendab ta väga rõhutatult oma lembust kirjanduslike vormelite vastu. Beigbeder ise on oma romaani "Armastus kestab kolm aastat" kirjeldanud kui "romaaniks maskeeritud aforismide kogu".
Mõjud
[muuda | muuda lähteteksti]Frédéric Beigbeder on samavõrra lugeja kui kirjanik, teda on elu jooksul mõjutanud mitmed eri stiile ja žanreid esindavad autorid. Lapse ja noorukina luges ta palju ulmekirjandust, eelistades ameerika kirjanikke nagu Norman Spinrad, Philip K. Dick ja William Gibson.
Lisaks kaasaegsetele autoritele on teda mõjutanud ka traditsioonilisemad prantsuse kirjanikud nagu Hussardsi koolkonda kuulunud Antoine Blondin ja Roger Nimier.
Samuti võib teda pidada 20. sajandi alguse ameerika kirjandustraditsiooni lapseks, keda rebestavad ühelt poolt kirjanduslikud ambitsioonid, teiselt poolt aga teda endasse haarav elunautlemine. Selles kontekstis võib mõelda eelkõige Ernest Hemingway jutustusele "Pidu sinus eneses" või Francis Scott Key Fitzgeraldi romaanile "Suur Gatsby".
Žanrid
[muuda | muuda lähteteksti]Frédéric Beigbeder' kirjandusteosed võib jagada kolme peamisse rühma:
- Autobiograafilised romaanid – nendel teostel on otsene tugev side autori eluga ja iseäranis keskenduvad need autori perekondlikele suhetele. Selle žanri teosed on kantud melanhoolsest dändismist, olles kirjutatud Alfred de Musset' või François Nourissier' kirjandusliku traditsiooni vaimus. Sellesse teoste rühma kuuluvad romaanid "Mémoire d'un jeune homme dérangé", "Armastus kestab kolm aastat", "L'Égoïste romantique" ja "Un roman français".
- Satiirilised romaanid – sisaldavad teravat teesklus- ja tarbimisühiskonna kriitikat. Nendes teostes kombineerib Beigbeder pidevalt tõetruudust (mida antakse edasi jutumärke kasutades ja päris inimesi tegelastena sisse tuues) ennast sellest distantseeriva irooniaga. Kõige täiuslikumalt avaldub see tema teoses "17,90 €", aga samasse rühma kuuluvad ka romaanid "Vacances dans le coma" ja "Au secours pardon" ning novellikogu "Nouvelles sous ecstasy".
- Tõsieluromaanid – alates romaanist "Windows on the World" on Beigbeder katsetanud žanriga, mis järgib ilukirjanduse põhimõtteid, kuid mille sisu põhineb tõsielulistel sündmustel. Selle žanri esimeses romaanis püüab ta maalida pildi, mis võis juhtuda 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakute ohvritega. See lähenemisviis sarnaneb näiteks Truman Capote'i romaani "Külmavereliselt" omaga või Régis Jauffret' käsitlustega Dominique Strauss-Kahni ja Édouard Sterni afääridest. Sellesse rühma kuuluvad teosed "Windows on the World" ning "Oona ja Salinger", kusjuures viimase romaani peategelasteks on kirjanik Jerome David Salinger ja näitekirjaniku Eugene O'Neilli tütar Oona O'Neill[4].
Teemad
[muuda | muuda lähteteksti]- Tarbimisühiskonna kriitika ja karikeerimine – Frédéric Beigbeder' karjäär reklaaminduses on teda sügavalt mõjutanud, viies ta muuhulgas lahtiütlemiseni kaasaegse ühiskonna teesklusest ja näivusest. Kasutades huumorit ja karikeerimist, arendas ta välja tänase tarbimiskeskse ja lootusetu igapäevaelu radikaalse kriitika.
- Postmodernse inimese metafüüsilised otsingud – Beigbeder' teoseid läbib eksistentsiaalne rusutus, see, mida Sabine van Wesemael on nimetanud "absurdseks ekslemiseks". Inimene on kaotanud oma väärtuse ega suuda anda elule mingit tähendust, sest kõik traditsioonilised identiteedi markerid on kadunud. Selles aspektis paigutub Beigbeder' looming laiemasse rahvusvahelisse kirjanduslikku konteksti koos selliste autoritega nagu Chuck Palahniuk, Michel Houellebecq ja Bret Easton Ellis.
- Tänapäeval valdavate tunnete ja üksinduse analüüs – mõnede kirjandusteadlaste hinnangul kasutab Beigbeder "enesefiktsionaliseerimise eri meetodeid", mille kaudu ilmneb tema püüdlemine parema mõistmise poole, milline siis on ikkagi tunnete ja iseäranis armastuse olemus. Selle protsessi kaudu jõudis ta ühel hetkel veendumusele, mis kajastub ühe tema romaani pealkirjas – "armastus kestab kolm aastat". Tema tegelasi piinab pidev meeleheitlik vajadus olla armastatud, kuid samal ajal väljendub neis teatud pettumus, illusioonide purunemine, mis määrab selle armastuse algusest peale hukule. Üksindus on autori jaoks ainus võimalus, mis sellel pettumuste ajastul meile alles jääb.
Beigbeder filmikunstis
[muuda | muuda lähteteksti]26. septembril 2007 esilinastus Jan Kouneni mängufilm "99 francs", mis oli lavastatud Beigbeder' samanimelise romaani põhjal. Beigbeder osales ise stsenaariumi kirjutamises ja tal oli filmis ka väike kõrvalosa.[5]
2012. aastal tegi ta debüüdi filmilavastajana, tuues ekraanile oma romaani "L'amour dure trois ans" ("Armastus kestab kolm aastat") põhjal valminud samanimelise filmi. Filmis mängisid peaosi Gaspard Proust, Frédérique Bel, Jonathan Lambert ja Louise Bourgoin.[6]
2015. aastal alustas ta oma teise filmi "L'Idéal" võtteid, mis põhineb tema romaanil "Au secours pardon" ja millele ta kirjutas ise ka stsenaariumi.[6]
Lisaks on ta kirjutanud veel mõned stsenaariumid, tuntuima neist dokumentaalfilmile "L'Attrape-Salinger", ja on astunud näitlejana üles episoodilistes rollides enam kui 10 filmis.[6]
Tegevus ajakirjaniku ja kriitikuna
[muuda | muuda lähteteksti]Trükimeedia
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjanduskriitiku ja kolumnistina avaldas Beigbeder artikleid ajakirjades veel reklaamikirjutaja töö kõrvalt. Samal ajal, 1996. aastal asutas ta koos Arnaud Viviant' ja Florent Massot'ga kirjandusajakirja NRV (ilmus kuni 1999. aastani)[7]. 2003. aastal asutas Beigbeder koos Stéphane Million'ga juba järgmise kirjandusajakirja Bordel[8]. Ühtlasi on ta 2000. aastatel olnud ajakirja Lire kolumnist ja teinud intervjuusid ajakirja GQ prantsuskeelsele väljaandele.
2012. aastal sai temast François Nourissier' asemel ajakirja Le Figaro kirjandusrubriigi "Feuilleton littéraire" toimetaja.[9]
2013. aastal asus ta ette valmistama meesteajakirja Lui uue versiooni väljaandmist. Esimene number tema peatoimetamisel ilmus 4. septembril 2013.[9]
Televisioon
[muuda | muuda lähteteksti]Televisioonis astus Beigbeder üles 1990. aastal muusikakanalil MCM saatega "La dolce Beigbeder".[10] Aastatel 1997–2001 osales ta telekanali Paris Première Thierry Ardisoni saates "Rive droite / Rive gauche" kirjanduskolumnistina.[11] Seejärel juhtis ta samal kanalil aastatel 2001–2003 oma kirjandussaadet "Des livres et moi".
Hiljem on Beigbeder teinud koostööd peamiselt telekanaliga Canal+. 2002. aastal oli seal eetris lühiajaliselt tema ja Jonathan Lamberti saade "L'Hypershow". Aastatel 2005–2007 oli ta samal telekanalil saate "Le Grand Journal" (saatejuht Michel Denisot) regulaarne kirjanduskolumnist. Alates septembrist 2007 juhib Beigbeder telekanalil Canal+ Cinéma iganädalast kirjandus- ja filmikriitika saadet "Le Cercle".[11]
Kirjanduse ja filmikunsti tunnustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Frédéric Beigbeder on kahe kirjandusauhinna asutaja. 1994. aastal asutas ta Flore'i auhinna, mille žüriid juhib ta siiani. 2001. aastal asutas ta koos Lionel Araciliga Sade'i auhinna.
Lisaks enda asutatud auhindadele on Beigbeder kuulunud veel mitme kirjandus- ja filmiauhinna žüriisse. 2011. aastani oli ta Prix Décembre'i žüriis, alates 2011. aastast on ta Renaudot' auhinna[12], Fitzgeraldi auhinna[13] ja Françoise Sagani auhinna[14] žürii liige. Aastatel 2011–2013 osales ta ka Saint-Germaini auhinna žüriis[15].
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]Romaanid
[muuda | muuda lähteteksti]- 1990 – "Mémoire d'un jeune homme dérangé" (Éditions de la Table ronde)
- 1994 – "Vacances dans le coma" (Éditions Grasset & Fasquelle)
- 1997 – "L'amour dure trois ans" (Éditions Grasset & Fasquelle);
- eesti keeles 2008 – "Armastus kestab kolm aastat" (Varrak, tõlkinud Anti Saar)
- 2000 – "99 francs" ("14,99 euros") (Éditions Grasset & Fasquelle)
- 2003 – "Windows on the World" (Éditions Grasset & Fasquelle)
- 2005 – "L'Égoïste romantique" (Éditions Grasset & Fasquelle)
- 2007 – "Au secours pardon" (Éditions Grasset & Fasquelle)
- 2009 – "Un roman français" (Éditions Grasset & Fasquelle, audioraamatuna 2009 kirjastuse Audiolib väljaandes)
- 2014 – "Oona et Salinger" (Éditions Grasset & Fasquelle, audioraamatuna samal aastal kirjastuse Audiolib väljaandes)
- eesti keeles 2015 – "Oona ja Salinger" (Varrak, tõlkinud Pille Kruus, saadaval ka e-raamatuna)
Novellid
[muuda | muuda lähteteksti]- 1998 – "Barbie" (kirjastuse Éditions Assouline kogumikus "Mémoire de la mode")
- 1999 – "Nouvelles sous ecstasy" (Éditions Gallimard, audioraamatuna 2003)
- 2000 – "Quitter Lavil" (pastišš Christine Angot' teose "Quitter la ville" ainetel)
Esseed
[muuda | muuda lähteteksti]- 2001 – "Dernier inventaire avant liquidation" (Éditions Grasset & Fasquelle)
- 2011 – "Premier bilan après l'Apocalypse" (Éditions Grasset & Fasquelle)
Vestlused
[muuda | muuda lähteteksti]- 2004 – "Je crois moi non plus : Dialogue entre un évêque et un mécréant" (Jean-Michel di Falco'ga, Calmann-Lévy)
- 2004 – "Conversation muette" (Albert Cossery'ga, Flammarioni ajakirjas Bordel nr 3)
- 2015 – "Conversations d’un enfant du siècle" (Éditions Grasset et Fasquelle)
Koomiksid
[muuda | muuda lähteteksti]Filmid
[muuda | muuda lähteteksti]- 1999 – "Les Infortunes de la beauté" (stsenarist)
- 2007 – "L'Attrape-Salinger" (dokumentaalfilm, stsenarist koos Jean-Marie Périer'ga)
- 2012 – "L'amour dure trois ans" ("Armastus kestab kolm aastat", stsenarist ja režissöör)
- 2016 – "L'Idéal" (režissöör)
Lisaks on Beigbeder episoodilistes rollides astunud üles ka näitlejana, kokku 13 filmis.[6]
Tema teoste ekraniseeringud
[muuda | muuda lähteteksti]- 2006 – "The Day All Women Loved Me" (samanimelise jutustuse põhjal)
- 2007 – "99 francs" (lavastanud Jan Kounen)
- 2012 – "L'amour dure trois ans" (lavastas ise)
- 2016 – "L'Idéal" (lavastas ise, romaani "Au secours pardon" põhjal)
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 2003 – Interallié auhind (teose "Windows on the World" eest)
- 2005 – Independent Foreign Fiction Prize (teose "Windows on the World" ingliskeelse väljaande eest)
- 2009 – Renaudot' auhind (teose "Un roman français" eest)
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema vend Charles on ettevõtja ja poliitik, kes asutas veebimüügi keskkonna Self Trade ning elektri- ja gaasivõrkude ettevõtte Poweo.[1]
17. mail 1991 abiellus ta Diane de Mac Mahoniga. See abielu lahutati 1996. aastal. Lapsi neil ei ole.[16]
1999. aastal sündis tal kooselust Delphine Valette'iga tütar Chloé.[16][17]
17. juunil 2003 abiellus ta Amélie Labrande'iga, kellega tal lapsi ei ole. Ka see abielu lõppes lahutusega.[16]
12. aprillil 2014 abiellus ta Bahamal modell Lara Micheliga.[18] 2015. aastal sündis neil tütar Oona.[17]
28. jaanuaril 2008 arreteeriti Beigbeder Pariisi VIII linnaosas, kui ta manustas ööklubi ukse ees auto kapotikaanelt kokaiini. Ta pidi viibima 48 tundi arestikambris ja läbima kuus nõustamisseanssi narkomaanide rehabilitatsioonikeskuses. Sellest vahejuhtumist sai ta inspiratsiooni autobiograafilise teose "Un roman français" kirjutamiseks.[19]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Robin, Pierre. "Frédéric Beigbeder : la dissidence caviar". – Le Spectacle du monde, september 2009. Digitaalne koopia Wikiwix arhiivis
- ↑ Vavasseur, Pierre. Frédéric Beigbeder, l'enfant pressé de la télé Le Parisien, 25.10.2002 (vaadatud 21.02.2016)
- ↑ Blanc-Gras, Julien. Frédéric Beigbeder, le people des lettres Le Monde, 14.01.2012 (vaadatud 21.02.2016)
- ↑ Frédéric Beigbeder, enfin de retour en librairie. – Boox, 16.05.2014. Koopia Wikiwix arhiivis
- ↑ 99 Francs: Extension du domaine de la pub L'Express, 25.09.2007 (vaadatud 22.02.2016)
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Frédéric Beigbeder IMDb.com (vaadatud 21.02.2016)
- ↑ NRV (1996–1999) Revues Littéraire (vaadatud 21.02.2016)
- ↑ Bordel! Le Magazine Littéraire, 13.06.2013 (vaadatud 21.02.2016)
- ↑ 9,0 9,1 Frédéric Beigbeder FranceInter, august 2014 (vaadatud 21.02.2016)
- ↑ Télévision Le Snob (vaadatud 22.02.2016)
- ↑ 11,0 11,1 Frédéric Beigbeder Canal Plus (vaadatud 21.02.2016)
- ↑ Beigbeder et Garcin au Renaudot Le Figaro, 10.03.2011 (vaadatud 22.02.2016)
- ↑ Le tout petit monde des jurés littéraires L'Express, 19.05.2011 (vaadatud 22.02.2016)
- ↑ Prix Françoise Sagan (vaadatud 22.02.2016)
- ↑ Le prix Saint-Germain : rendez-vous le 17 janvier 2012 Bernard-Henri Lévy, 2012 (vaadatud 22.02.2016)
- ↑ 16,0 16,1 16,2 Beaucarnot, Jean-Louis; Dumoulin, Frédéric. Dictionnaire étonnant des célébrités Éditions First, 2015.
- ↑ 17,0 17,1 Frédéric Beigbeder papa : Sa belle Lara Micheli a accouché d'une petite fille Purepeople, 11.11.2015 (vaadatud 21.02.2016)
- ↑ Frédéric Beigbeder s'est marié avec Lara Micheli Le Parisien, 16.04.2014 (vaadatud 21.02.2016)
- ↑ Tonkin, Boyd. A celebrity in search of lost time: How Frédéric Beigbeder recovered his past after a drugs bust Independent, 19.07.2013 (vaadatud 21.02.2016)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Le Snob (Beigbeder' mitteametlik prantsuskeelne veebileht, vaadatud 22.02.2016)
- Frédéric Beigbeder AlloCine (prantsuse keeles, vaadatud 22.02.2016)
Teoste arvustused
[muuda | muuda lähteteksti]- Erilaid, Tõnis. Reklaamimaailma õõvastavad telgitagused ehk kas II ilmasõja põhjustas Coca Cola? Õhtuleht, 3.05.2011 (vaadatud 22.02.2016)
- Haav, Margus. Prantsuse psühhopaat Sakala, 18.05.2011 (vaadatud 22.02.2016)
- Loe katkendit Frédéric Beigbederi uuest teosest "Oona ja Salinger" ERR Kultuur, 25.09.2015 (vaadatud 22.02.2016)
- Jõgeda, Tiina. Oona ja Salingeri salapärane armulugu Eesti Ekspress, 22.10.2015 (vaadatud 22.02.2016)